18. veebruaril käisin BBC ajakirjaniku Rachel Dobbsiga mööda Setomaad sõitmas. Rachel elab juba suvest saati Eestis ja kirjutab BBC-le kõigi kolme Balti riigi kohta. Teda hakkas huvitama piiriteema ja piiriületus ning nõnda sai ta teada Setomaa olemasolust. Ja leidis minu oma teejuhiks.

Setomaal ei saa aga kunagi piirduda ühe teemaga. Ikka tuleb sisse kultuur, leelo, õigeusk. Teistmoodi aeg ja olemine. Seega rääkisime küll piirist (ametlikult kontrolljoon!), aga ka muust.

Serga külas kohtusime Serga külas Serga tsässona hea haldja ja hooldaja Eevi Liinamäega, kes rääkis, kuidas kontrolljoon tema elu mõjutab. Eevi on üdini armas inimene ja iga kord on mul südames natuke valus, kui ta räägib sellest, kuidas ta isa on maetud Taeluva surnuaeda (mis praegu on Venemaa koosseisus), hiljem lahkunud ema aga Obinitsa. Kokku matta neid ei lubatud siis ega lubata ka nüüd. Traagiline on seegi, et üha raskem on saada Vene viisat, et Taeluvasse oma isa hauale minna. Nagu ka Rachel oma artiklis mainib, on asjaajamine üha keerukam ja kulukam ning vanad inimesed on lihtsalt alla andmas… Kultuuris, kus haudadel käimine on oluline osa igapäevaelust, on see väga raske taluda. Eevi oli küpsetanud koogi, täpselt sellise õhulise munakoogi (biskviitkoogi), nagu mu oma vanaema seda tegi ja pakkus meile ka kohvi. Oli imeilus hommik.

Obinitsas saime kokku Taarka Tarõ perenaise/peakoka Rieka Hõrnaga. Talv on Taarka Tarõs käimiseks hea aeg, sest siis on Riekal ometi aega juttu puhuda! Suvel ei saaks seda kunagi juhtuda. Rääkisime seto kultuuri ärkamisajast ja sellest, kuidas ja miks turistid vaikselt käima hakkasid. Esimene laine oli soomlased, ja nende õhutusel hakkaski Rieka pärimustoitu pakkuma. Aitäh, soomlased! Mööda ei saanud ka piiriteemast ja veidratest juhtumistest seoses viisarežiimiga.

Seejärel läksime Kiiovale külla Õie Sarvele. Õie on alati üks kullatükk. Ja natuke mõistatus. Me tunneme üksteist niiiii ammu ja päris hästi (eriti ja muu hulgas seetõttu, et olen nii palju tema intervjuusid vahendanud), aga iga kord avaneb Õies uus kiht. Ja iga kord on mõned sellised mõtteliinid, mida ei saagi tõlkida. Sest mujalt tulnu ei saaks aru. Ma juba ise peaaegu saan 🙂 Õiega rääkisime seto juurikast, keelest ja meelest, leelost ja lapsepõlvest, maast ja mullast.

Aga Setomaal on ju mehi ka! Alati lähen rõõmuga külla Vana-Jüri seebikoja peremehele Silver Hüdsile. Temaga on natuke nagu Õiega: ma ju üldiselt tean, mida ta ütleb, aga ikka meeldib! Silver oli oma seebipoodi taas veidi ümber ehitanud ja hakanud samovare koguma. Seebid lõhnasid uimastavalt nagu alati ja soe tee otse samovarist aitas talvisest rõskusest jagu saada. Seepidest rääkisime seekord vähem; rohkem oli juttu setoks olemisest ning Seto kuningriigipäevast. Sel aastal tuleb ju kuningriigipäev tema õues, Kolossova külas!

Siis sõit-sõit-sõit läbi Saatse saapa. Mulle kui giidile väga sobib, et piirileping on endiselt allkirjastamata.

Värskas saime kokku Setomaa Muuseumide juhi Merily Marienhageniga. Kuna Merily räägib ise inglise keelt, siis said minu aju ja suulihased veidi puhata. Jutuks tuli muuseumide roll elavas pärimuskeskkonnas, tulevikumõtted ja see, kuidas Merily üldse Setomaale sattus. Aga see sisend jääb vist Racheli teise artikli tarbeks: nimelt tundis ta, et põnevat materjali kogunes nii palju, et ta teeb teise loo veel. Kui selles loos keskendub ta piirile, siis teises kultuurile.

Racheli originaalartikkel on siin: https://www.bbc.com/news/world-europe-51643309

Eesti meedia on selle täitsa kenasti üles noppinud ja sellest omi tõlgendusi pakkunud:

Elu24postimees: https://elu24.postimees.ee/6911964/maailma-meedia-fookuses-bbc-avaldas-pohjaliku-loo-setomaa-muredest

Lõunaeestlane: https://lounaeestlane.ee/bbc-on-teinud-loo-setomaast-millest-2-3-jai-venemaale/